Eile avaldatud PISA 2025 tulemused annavad põhjust Eesti hariduse üle rõõmustada, sest meie 15-aastased on matemaatikas ja loodusteadustes Euroopa tipus ning kuuluvad lugemises maailma parimate hulka. Samal ajal tasub aga küsida, mida tähendab hea haridus mõne aasta pärast ja millist rolli mängib selles tehisaru, kirjutab TI-Hüppe juht Geeniuses.
PISA tänavuste tulemuste kõrval tasub kindlasti vaadata ka seda, mida hakatakse hindama järgmistes tsüklites. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) lisab PISA 2029 hindamisse uue valdkonna – meedia- ja tehisaru kirjaoskuse (ing k Media & Artificial Intelligence Literacy, MAIL). Selles hinnatakse, kuidas noored tulevad toime meediakeskkonnas, kus info loomist, levitamist ja tarbimist mõjutavad üha enam digiplatvormid, algoritmid ja tehisaru. PISA 2029 meedia- ja tehisaru kirjaoskuse hindamise tulemused on kavas avaldada 2031. aasta detsembris.
See kajastab suundumust, et tehisaru kirjaoskus muutub järjest olulisemaks osaks laiemast digipädevusest, eriti seal, kus see kattub meediakirjaoskusega. Igaühel on tänapäeval vaja mõista, kuidas info tekib, kuidas algoritmid seda meieni vahendavad ning kuidas hinnata sisu usaldusväärsust ja info vastuvõtja mõjutamise eesmärke.
Ka haridusvaldkonnas ei tohiks tehisaru pidada pelgalt neutraalseks digivahendiks. Seda saab kasutada väga erinevatel eesmärkidel alates info töötlemisest ja ülesannete lahendamisest kuni propaganda, valeinfo ja süvavõltsingute loomiseni ning inimeste muul viisil mõjutamiseni.
Õpilased kasutavad kergesti kättesaadavaid tehisarutööriistu sageli kõige lihtsamal eesmärgil: nad otsivad valmis vastuseid või lasevad teha ära koduse ülesande. Kui õpilane annab tehisarule üle tegevuse, mille kaudu peaks tal endal mingi oskus kujunema, siis võibki tal vajalik oskus paraku omandamata jääda. Seda kirjeldab mõiste kognitiivsete oskuste kängumine (ingl cognitive stunting).
Mõttetööd on teatavasti mõistlik delegeerida ainult siis, kui inimesel on juba teadmised ja oskused, mida delegeerida. Kui noor kasutab tehisaru enne, kui tal on jõudnud välja kujuneda kriitilise mõtlemise, kirjutamise ja analüüsi alusoskused, siis pole tal veel olemas oskust, mida masinale üle anda. Nii võib see oskus jääda tal lünklikuks.
Sotsiaalmeedias ei näe me neutraalset valikut kogu maailmas leiduvast teabest, sest platvormidesse ehitatud algoritmid õpivad kasutaja käitumisest ja valivad selle põhjal, millist sisu talle järgmisena näidata. Meediakirjaoskuse juurde peab seepärast nüüd kuuluma arusaam sellest, kuidas algoritmid meie infovälja kujundavad, miks jõuab mõni sõnum just meieni ja kes on selle taga.
Suures pildis on meedia- ja tehisarukirjaoskuse raamistik meie demokraatia jätkusuutlikkuse lakmustest. Kui noorte infovälja kujundavad sotsiaalmeedias aina osavamad algoritmid, on neil ka lihtsam suunata kasutajaid äärmuste poole.
Generatiivne tehisaru teeb olukorra veel keerulisemaks: sisu saab nüüd luua enneolematus mahus ning järjest raskem on hinnata, kust pärineb mõni tekst, pilt, video või väide. Seetõttu ei piisa enam info leidmisest, vaid hinnata tuleb ka selle päritolu, eesmärki, usaldusväärsust ja konteksti.
TI-Hüppe õpilaste programmis oleme arutanud noortega nende meediatarbimist, uurides, kust nad iga päev infot saavad ja kuidas nad selle usaldusväärsust hindavad. Oleme loonud õpetajatele mitme õppeaine jaoks lisamaterjale ja arendame praegu tehisarukirjaoskuse e-kursust.
Samuti oleme teinud ettepaneku vaadata üle gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse meediakursus. Seal tuleb senisest põhjalikumalt käsitleda valeinfot, süvavõltsinguid, algoritmilist infokeskkonda ja tehisaruga mõjutamist.
Kogu vastutust ei saa panna õpilasele. Tehisaru- ja meediakirjaoskust vajavad ka õpetajad ja lapsevanemad. Koolis on vaja õpetajaid, kes suudavad kiiresti muutuvat tehnoloogiat kriitiliselt ja teadlikult hinnata. Kodus mõjutab noore inimese infokäitumist see, kuidas tema vanemad meediat tarbivad, allikaid hindavad ja algoritmilist keskkonda mõtestavad.
Meil on niisiis põhjust olla uhke selle üle, et Eesti noored oskavad väga hästi lahendada matemaatika- ja loodusteaduse ülesandeid ning on ka lugemises maailma parimate seas. Peame neid alusoskusi tingimata hoidma, sest tehnoloogia mõjutab õppimist järjest rohkem. Haridus peab andma noorele teadmised ja otsustusvõime, sest ainult nii saab tehnoloogia toetada tema mõtlemist, mitte ei asenda seda.