Jagame Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi koolijuhi Indrek Lillemäe mõtteid tehisaru rollist koolis, avades nii selle võimalusi kui ka riske. Erinevad vaatenurgad aitavad mõtestada, kuidas tehisaruga koos õppida ning kus võiksid olla selle piirid. TI-Hüppe eesmärk on toetada teadlikku ja tarka tehisaru kasutamist ning kutsuda esile debatti tehisaru kasutamise ümber.
Autor: Indrek Lillemägi, Tallinna Pelgulinna Riigigümnaasiumi direktor
Järgnev jutt on kirjutatud tehisaru abita. Ja mitte seetõttu, et tehisarust ei võiks kirjutamisel abi olla, vaid seetõttu, et kirjutamine on nauditav mõtlemise viis. Bussiga saaks kiiremini, aga kõndida on mõnus.
Koolijuhina ei saa ma tehisarust üle ega ümber. Minu peamiseks ülesandeks tehisaru ajastul on:
- teha nii, et õppimisest ei jääks järele õppimise imiteerimine;
- aidata õpetajatel mõista, kuidas tehisaru õpilast ja õppimist mõjutab;
- tuvastada oma organisatsioonis protsessid, kus tehisaru on mõistlik tööriist ja võiks inimest asendada või võimendada.
Esimesed kaks neist ülesannetest viitavad, et koolis on tehisaru eelkõige pedagoogiline väljakutse. Isegi kui tehisaru aitab meil midagi paremini või efektiivsemalt teha, on kooli eesmärk tihti ristivastupidine. Olen võrdkujuna kasutanud olukorda, kus igal tänaval oleks tasuta kasutamiseks eskalaator. Jah, saaksime kiiremini liikuda, aga ilmselt väheneks ka kõige terviseteadlikumate inimeste liikumisaktiivsus.
Kooli peamiseks sihiks on kujundada õpiprotsess, mille tulemuseks on arenenud aju ja kujunenud suhted, mitte kõige paremini lahendatud ülesanded või kirjutatud tekstid. Niisiis ei pea me tegelema niivõrd tehisaruga, kuivõrd pedagoogika kohandamisega. Tihti tähendab tehisaruteadlik õppimine veel rohkem käsitsi kirjutamist või silmast silma suhtlemist.
Muidugi on oluline, et ka õpilased õpiksid tehisaruga toime tulema: seda tööriistana kasutama, aga veel enam, oma õppimist ja emotsioone reguleerima nõnda, et pingutus säiliks. Tehnoloogiarikkas keskkonnas on teadlik otsus tehnoloogiat mitte kasutada tihti olulisem kui otsus või oskus kasutada.
Kolmas neist ülesannetest puudutab juhtimise tuumküsimusi: miks me midagi teeme, kuhu liigume ja kuidas tulemusi saavutame? Haridussüsteemis on alati sügav vastuolu (tihti enese seatud) ootuste ja ressursside vahel. Seetõttu on juhina vastutustundlik küsida: kuidas korraldada asju nii, et õpetajad peaks vastu, igaüks saaks oma potentsiaali maksimaalselt rakendada ja me ei raiskaks aega ega raha?
Aga igasugune tehnoloogiline innovatsioon kipub endas peitma varjatud või ennustamatut mõju ja on oht, et tehisaruvaimustus paljastab inimlikud mõtlemisvead enneolematult rämedal viisil. Nimelt ei mõju ükski tehnoloogia lineaarselt – isegi kui see lahendab fookuses olevat probleemi, muutub uue süsteemiosa lisandudes süsteemi loogika. Enne, kui kirjeldan, kuidas see mõttekäik minu tehisarukasutust kujundab, avan mõne olulisema tehnoloogilise innovatsiooni vastuolu:
Jevonsi paradoks – efektiivsem tehnoloogia ei vähenda ressursikasutust, vaid suurendab seda. Hõõglampidest palju energiatõhusamad LED-lambid ei aidanud energiat kokku hoida, vaid hakkasime suurel hulgal LED-lampe panema kohtadesse, mille peale keegi varem ei tulnud. E-kirjad ja sõnumirakendused võimaldavad enneolematult kiiret suhtlust, aga selle tulemusena saadame ja saame kirju rohkem kui kunagi varem.
Amara seadus – inimesed kipuvad tehnoloogia lühiajalist mõju ülehindama ja pikaajalist alahindama. Ka tehisaru puhul keskendub suur osa turundusnarratiivist töö efektiivsemaks muutmisele, vahel räägitakse ka tööturu järsust muutumisest, aga harvem küsitakse, kuidas see kõik mõjutab ühiskondade koos püsimist, rahvusidentiteete, tervisekäitumist, aju arengut vm.
Automatiseerimise paradoks – mida rohkem automatiseerime, seda vähem üksikinimesed süsteemi mõistavad ja seda suurem on risk, et me ei oska süsteemi vea või kriisi korral käituda.
Ühendatuse paradoks – rohkem ja kiiremaid suhtluskanaleid võib kaasa tuua suurema eraldatuse ja rohkem üksildust.
Informatsiooni ülekülluse paradoks – mingi piirini toob rohkem infot kaasa suurema selguse, aga kui infot on liiga palju, on üha raskem eristada olulist ebaolulisest ja selgust on hoopis vähem.
Turvalisuse paradoks – uued turvameetmed toovad kaasa uued ohud. Nt andmeid kogudes ja jälgides võib turvalisust suurendada, kuid suureneb ka andmelekete või andmete väärkasutuse risk.
Neid vastuolusid on veel ja kipume inimestena samu mõtlemisvigu ikka ja jälle kordama. Tehnooptimismi toetavad mõned suured edulood (nt antibiootikumide või vaktsiinide areng, kanalisatsiooni ja puhta vee kättesaadavus, põllumajanduse mehhaniseerimine vm), mis on päriselt päästnud miljoneid haigustest ja näljasurmast. Muidugi on need arengud teinud võimalikuks ka tööstusrevolutsioonijärgse inimkonna kasvu teiste liikide arvelt, keskkonnareostuse jpm, aga neil on ka selgelt positiivne mõju.
Kui mõtlen sellele, et 100 aastat tagasi suri Eestis iga kümnes laps enne üheaastaseks saamist ja praegu on imikusuremus ligi 100 korda väiksem, siis on mul keeruline olla ka tehnopessimist. Ja ilmselt on optimismile kallutatus olnud inimese arengus ka oluline ellujäämisstrateegia, mis praegugi mingit sorti psühholoogilist turvatunnet loob.
Igal juhul on minusugustel tehnoloogiast vaimustujatel eriti suur oht olulistele küsimustele (nt kuidas saaks tehisaru meid aidata) kiireid ja valesid vastuseid anda. Selle reha otsa mitte komistamiseks olen enda jaoks sõnastanud, millal ma tehisaru ei kasuta:
Olukorrad, kus „töö tegemisega“ samal ajal on võimalik luua suhteid või kujundada kultuuri. Saaksin palju asju ise või tehisaru abiga kiiremini tehtud ja arutelu kolleegiga on „ebaefektiivsem“, kuid silmast silma asjade läbi vaidlemine, koos mõtlemine, koos olemine loob usaldust ja tähendust ning kujundab kultuuri, kus tahame kolleegidega koos tegutseda, saame üksteisele loota ja oleme seekaudu ka kriisides või konfliktides vastupidavamad.
Kõnede kirjutamine. Koolijuhina pean päris palju inimeste ees sõna võtma. Iga selline minut on metsik vastutus. 10 minutit 1000 õpilase ees on 167 tundi inimeste aega. Kui ise kirjutan, olen palju nüansitundlikum. Eesmärk pole aega täis rääkida, vaid öelda, mis on oluline. Ja seda, mis on oluline, tahan ise otsustada. Kirjutamine on võimalus sügavalt mõelda.
Otsuste tegemine. Juhtimine algab siis, kui selg läheb märjaks. Ma ei taha vastutust teistele delegeerida ja tekitada harjumust, et minu töös tehtud vead on kellegi (millegi?) teise vead.
Faktide küsimine. Suured keelemudelid ennustavad, aga ei tea, neil pole kontakti eluga väljaspool tekste, nad pole loodud tõtt rääkima. Küll aga küsin tihti viiteid allikatele, mingite teemade esmaseid ülevaateid vm.
Konfliktide lahendamine. Koolijuhina saan tihti kirjalikke kaebusi, vaidlustusi vms, millele oleks tihti lihtne tehisaru abil vastata. Aga kool kui organisatsioon põhineb eelkõige suhetel ja konflikt ei ole pelgalt probleem, millest üle saada. Konflikt või mure on võimalus tähendust luua ja suhteid tugevdada.
Tagasiside andmine. Hea tagasiside ei ole õiged mõtted, vaid on suhe. Tehisaru ei taju konteksti, emotsiooni ega vastuta suhte eest.
Tehisarupläusti tootmine. Ma ei kasuta tehisaru abil loodud pilte või videoid, mis paistavad välja kui tehisaru loodud pildid või videod. Täpselt samadel põhjustel, miks ma eelistan oma kodu seinale panna oma nelja-aastase lapse joonistuse, mitte JYSKist ostetud pildi.
Ilmselt see nimekiri täieneb. Ja samal ajal vaibkoodin tehisaru abil tööriistu, mis aitavad paremini andmeid analüüsida või visualiseerida, eelarve täitmist jälgida. Küsin tehisarult dokumentidele kriitilist tagasisidet, palun leida tekstidest vastuolusid, teha teadusartiklitest kokkuvõtteid, tõlketööd jms.
Ka tehisaru puhul kehtib Kanada kommunikatsiooniteadlase Marshall McLuhani mõte „the medium is the message“, st tehisaru kui tööriist muudab töö tähendust, töö tegijate suhet tööga, töökeskkonna ning kaastöölistega ning lõppeks ka töölist ennast.
Tuumküsimus ei peaks olema, mida tehisaru meie eest teeb, vaid milliseks see meid (ühekaupa ja kooslustena) muudab. Isegi kui bussiga saab kiiremini, on vahel mõistlik kõndida.