TI-hüppe eesmärk ei ole kasvatada tehnoloogiast sõltuvaid noori ega tuua klassiruumi lihtsalt rohkem ekraane, vaid anda õpetajatele, koolidele ja riigile raam, mille abil säilitada baasoskused, seada piirid, maandada riske ja kasutada tehisaru seal, kus see päriselt toetab õppimist, kirjutab TI-Hüppe juht Ivo Visak ERR-is.
Jan Willemsoni kommentaar esitab mitu head küsimust. Kui fookuses on hariduse kvaliteet, õpilaste andmed, õpetaja roll ja Eesti digisuveräänsus, siis ei tohi ükski algatus toimetada tehnoloogilise vaimustuse pealt. Küll aga on oht, et räägime olukorrast koolis, nagu oleks aasta 2022, mitte anno domini 2026.
Praegu ei ole valik enam see, kas tehisaru tuleb kooli või mitte, see on juba massiliselt kohal, õpilaste nutitelefonides, nutikellades ja sülearvutites ning riigi juhitud raam peab tekkima samas mõõtkavas, mitte väikese nišipiloodina. Valik on selles, kas kool ja riik juhivad seda muutust ise või jätavad noored “tasuta” platvormide, juhuse ja turuloogika hoovuste kätte.
Just seetõttu ei ole mitte midagi tegemine neutraalne otsus. Kui kool ei sõnasta ise reegleid, siis sõnastab need keegi teine. Kui õpetaja ei õpeta, millal tehisaru aitab ja millal kahjustab, siis “õpetab” seda kasutajaliidese kasutajakogemus. Hariduse küsimus tehisaru kontekstis ei ole see, kas tehisaru eksisteerib, vaid kas kool juhib selle kasutamist.
Vältida tuleb ka valet vastandust, nagu tähendaks vastutustundlik tehisaru kasutus koolis alati rohkem tehnoloogiat. Vahel tähendab see hoopis vähem tehnoloogiat. Mõnes klassis võib õpetaja otsustada tehisaru kasutamist piirata just seetõttu, et see hakkab asendama õpilase enda mõtlemist, häält ja põhioskuste kujunemist.
See on oluline põhimõte ka TI-hüppes: edu ei mõõdeta sellega, kui palju tehnoloogiat klassiruumi viime, vaid sellega, kas õpetajad saavad sügavamalt aru, millega nad rinda pistavad, ja kas neil on professionaalne kindlus otsustada, millal kasutada, millal piirata ja millal öelda, et siin teeme ilma. Sellepärast ei vaja klassiruumid praegu lihtsalt uut tööriista, vaid õpetajad vajavad praktilist tuge, tehisarukirjaoskust ja pedagoogilises kollektiivis läbi arutatud ja kokkulepitud raamistikku.
Willemson kirjutab, et õppimine vajab kinnistamist, aega ja vaeva. Sellega pole põhjust vaielda, küll aga soovitaksin lisaks lugeda raamatut “The ABCs of how we learn: 26 scientifically proven approaches, how they work, and when to use them” (“Meie õppimise ABC: 26 teaduslikult tõendatud lähenemist, kuidas need toimivad ja millal neid kasutada”).
Siiski jääb mulle tema tekstis silma üks vastuolu. Ühes lõigus heidab ta ette, et TI-hüppe vastused jäävad puhkudel tasemele “meie kava on teha plaan”, järgmises pakub ta ise sisuliselt välja sama põhisuuna: kui kodutöö ei toimi, tuleb suurem osa kinnistamisest tuua kontrollitud keskkonda. Tema pakutud lahendus on pikapäevarühmade laialdasem taastamine.
Gümnaasiumi vastus ei saa olla veel pikem koolipäev. Pärast koolipäeva on oluline, et sealt edasi tulevad trennid, huvitegevus, sõbrad ja muu, mis samuti kasvatab sotsiaal-emotsionaalselt tervet inimest. Küsimus ei ole selles, kui pikaks koolipäeva venitada, vaid kui hästi kasutada aega, mis meil juba olemas on.
TI-ajastul tuleb tunnistada, et kodutöö ei saa enam olla koht, kuhu lükata tunni sees tegemata jäänud õpetamist. Kui õpetaja jätab õppimise tuuma koju, keskkonda, kus tehisaru on alati käepärast, siis ei lahenda ta mitte õppimise probleemi, vaid nihutab selle oma klassiruumist välja. Just nüüd tuleb rohkem küsida, kui kasulik, fokusseeritud ja hästi planeeritud on aeg kella üheksast neljani.
Willemson küsib, kas ilma tehisaruta hakkama saamine peab jääma õpiväljundiks. Jah, peab. Hariduse ülesanne ei ole kasvatada noori, kes oskavad ainult tööriistu kasutada, vaid noori, kes suudavad mõelda, põhjendada, kontrollida, hinnata ja vajadusel ka tööriistata toime tulla.
TI-hüppe lähtekoht ei ole kunagi olnud, et baasoskused võib masinale delegeerida. Seetõttu on eksitav käsitleda TI-hüpet lihtsalt kui projekti, mille eesmärk on harjutada noori ühe konkreetse kommertsplatvormi kasutajaks.
Eesti peab investeerima oma keeleressurssidesse, mudelitesse ja arvutusvõimekusse ning vältima sõltuvust, kus meie haridusruumi reegleid määrab keegi teine. Koostöö suurte tegijatega on enda riikliku kompetentsi suurendamise võimalus. Koostöö mittetegemine ei tekita automaatselt suveräänset alternatiivi. Palju tõenäolisemalt kasutavad õpilased kasutavad kontrollimatult “tasuta” globaalseid rakendusi ilma õpetaja, kooli või riigi sisuliste piirideta.
TI-hüppe õpirakenduse mõju uurivad Tartu Ülikooli teadlased Jaan Aru juhtimisel. Küsimus ei ole selles, kuidas tõestada ette ära, et tehnoloogia on kasulik, vaid selles, millistel tingimustel see aitab õppida ja millistel tingimustel mitte.
TI-hüppe, Tartu Ülikooli, Stanfordi Ülikooli ja OpenAI uurimishuvid siin kattuvadki ning soovitan pikemalt lugeda Jaan Aru, Kristjan-Julius Laaki ja Grete Arro ülevaadet teadustööst, mis TI-hüppe kõrval toimub. Laiemalt võib OpenAI huvi vaadata ka esimese hariduspartnerluse mudelina Euroopa Liidu liikmesriigiga, USA suurettevõtte tegevused haridussuunal on siin alles kanda kinnitamas.
Võrdluseks saab tuua näite USA-st, kus koostöös sealse haridustöötajate liidu ja teiste tehnoloogia hiidudega koolitatakse enam kui miljonit õpetajat. Lühidalt, koostöö annab partnerile kasutusjuhtumi, nähtavuse ja õpikogemuse, kuid Eesti huvi ei ole kunagi olnud ühe platvormi külge jääda ning see on ka põhjus, miks TI-hüppel on koostöö ka näiteks Google for Education platvormiga. Nii laia mõjuga koostöö puhul on avalikkusel õigus teada ka selle põhitingimusi ning neid tuleb selgitada nii palju, kui see on õiguslikult ja lepinguliselt võimalik.
Willemson küsib õigustatult, kas TI-hüppega seotud riskid on läbi kaalutud ja kirja pandud. Me ei eelda, et tehisaru kasutuselevõtt hariduses toimuks ilma riskideta või et kõik võimalikud ohukohad oleksid juba täna lõpuni nähtavad. Just seetõttu on TI-hüppe õigusalase ja andmekaitselise raamistiku kujundamisel tehtud koostööd Ellex Raidla ja RASK advokaadibüroodega ning koos Tartu Ülikooli eetikakeskusega käib töö selle nimel, et kaardistada süsteemselt TI-hüppega seotud riskistsenaariumid, sealhulgas võimalikud pimenurgad.
Seadusandlus on hakanud ka järgi jõudma, mille esimese näitena antud kontekstis võib tuua põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) täienduse § 201. Õppetegevuses tehisintellekti rakenduse kasutamiseks isikuandmete töötlemine.
Willemsoni kriitika õpirakenduse aadressil väärib samuti tõsiselt võtmist. Senine tagasiside on olnudki korraga nii julgustav kui ka kriitiline. Ühelt poolt on õpilasi, kelle jaoks rakendus aitab paremini aru saada ja sunnib ise kaasa mõtlema, teiselt poolt on välja toodud ka täiesti reaalsed murekohad ja olukorrad, kus küsimisviis muutub kohmakaks, kus rakendus ei toeta piisavalt keerukamate teemade õppimist või kus kasutajad on suutnud pedagoogilistest piirangutest mööda minna. Just selline tagasiside on praegu kõige väärtuslikum.
Õpirakendust hinnatakse ja arendatakse pidevalt 19 käitumiskriteeriumi alusel ning selle parandamine käib koostöös TI-hüppe meeskonna, Tartu Ülikooli teadlaste, Eesti Keele Instituudi ja tehnoloogiapartneritega, sealhulgas OpenAI-ga. Küsimus ei ole selles, kas esimene versioon on täiuslik, vaid selles, kas me suudame päris kasutuskogemusest õppida ja teha süsteemi paremaks.
Tehisaru koolis ei ole ainult õppimise küsimus, vaid ka turvalisuse küsimus, eriti kui me teame, et õpilased kasutavad tehisaru aina enam vaimse tervise toena. On teemasid, milles me ei saa leppida sellega, et noor pöördub kriisiolukorras “tasuta” keelemudeli poole ja saab parimal juhul vastuseks “helista 112”, halvimal juhul aga jätkub vestlus viisil, mis hoopis süvendab ohtu või jätab noore üksinda.
Just sellepärast alustasime hiljuti koostööd ka politsei- ja piirivalveametiga küsimustes, kus mängus on vahetu turvarisk või muu olukord, mis vajab professionaalset sekkumist. Eesmärk on, et noor jõuaks võimalikult kiiresti usaldusväärse eestikeelse abiteabeni ning teaks, kuidas võtta ühendust õige professionaaliga.
Lõpuks taandub kogu see vaidlus põhiküsimusele, mis pole selles, kas tehisaru kooli tuleb, vaid selles, kas kool suudab selle kasutamist ise juhtida. TI-hüppe eesmärk ei ole kasvatada tehnoloogiast sõltuvaid noori ega tuua klassiruumi lihtsalt rohkem ekraane, vaid anda õpetajatele, koolidele ja riigile raam, mille abil säilitada baasoskused, seada piirid, maandada riske ja kasutada tehisaru seal, kus see päriselt toetab õppimist. Just selles mõttes on Jan Willemsoni küsimused õiged ning just seetõttu tuleb neile vastata mitte tegevusetuse, vaid vastutustundliku juhtimisega.